Ma võisin olla umbes 4-aastane, kui ma sain teada, et sünnitus on väga valus. Sellest ajast saadik, olen elanud hirmus sünnituse ees. See on hõljunud kirvena mu pea kohal – kuna olen alati teadnud, et soovin lapsi, siis teadsin, et mind ootab ees üks hirmus-valus sündmus, millest mul pole pääsu. Igakord kui kannatasin mõne valu all (kõrvapõletik, hambavalu, mõra sabakondis jm), siis mõtlesin hirmuga, et pühajumal sünnitus on ju veeeel valusam ja selle valu kestab veel pikemalt!
Miks ma olen pidanud kartma 23 aastat midagi, mille kohta mul omal puudus igasugune kogemus? Mulle on “õpetatud” maast-madalast erinevate lugude ja kogemustega, tundma hirmu. Ma usun, et see oli üks põhjustest, miks mu esimene laps sündis pärast 3 päeva esilekutsumist, lõpuks hoopis keisrilõikega. Kui sa tunned ikka nii suurt kabuhirmu, nagu seda tundsin mina, siis mõistus on kõigest üle – kui mõistus karjub, et ta ei taha, et see laps minust väljuks, siis keha kuulab kramplikult sõna!
Loe originaalpostitust edasi siin: https://annikanorth.wordpress.com/2020/02/07/sunnitusest/