Sünnitusest.

Ma võisin olla umbes 4-aastane, kui ma sain teada, et sünnitus on väga valus. Sellest ajast saadik, olen elanud hirmus sünnituse ees. See on hõljunud kirvena mu pea kohal – kuna olen alati teadnud, et soovin lapsi, siis teadsin, et mind ootab ees üks hirmus-valus sündmus, millest mul pole pääsu. Igakord kui kannatasin mõne valu all (kõrvapõletik, hambavalu, mõra sabakondis jm), siis mõtlesin hirmuga, et pühajumal sünnitus on ju veeeel valusam ja selle valu kestab veel pikemalt!
Miks ma olen pidanud kartma 23 aastat midagi, mille kohta mul omal puudus igasugune kogemus? Mulle on “õpetatud” maast-madalast erinevate lugude ja kogemustega, tundma hirmu. Ma usun, et see oli üks põhjustest, miks mu esimene laps sündis pärast 3 päeva esilekutsumist, lõpuks hoopis keisrilõikega. Kui sa tunned ikka nii suurt kabuhirmu, nagu seda tundsin mina, siis mõistus on kõigest üle – kui mõistus karjub, et ta ei taha, et see laps minust väljuks, siis keha kuulab kramplikult sõna!

Loe originaalpostitust edasi siin: https://annikanorth.wordpress.com/2020/02/07/sunnitusest/

Minu nimekiri tugiisikule.

Millest mõtled sina, kui kuuled sõna sünnitus? Tuhud? Valu? Veri? Piin? Beebi? Ime? Võimas? Keda sa silme ees ette kujutad? Sünnitavat naist oma mehe kätt pigistamas? Sündivat beebit ja julgustavat ämmaemandat? Igaüks kujutab seda ette ilmselt erinevalt. Igaüks kogeb seda erinevalt.
Mina ei tea, mis tunne on olla sünnitusel tugiisik. Ma arvan, et see võib olla päris raske. Esiteks võib tugiisik tunda end päris abituna – sa näed, et su armastatul on raske ja valus, aga sa ei saa teda kuidagi aidata. Sa toetad teda nii palju kui suudad, aga sa ei saa temalt seda valu ära võtta. Iga sünnitaja reageerib valule erinevalt ja nii võivad kõik su katsed tema abistamiseks saada tõrjutud või tekitada hoopis pahameelt. Mida teha?

Loe originaalpostitust edasi siin: https://annikanorth.wordpress.com/2020/02/02/minu-nimekiri-tugiisikule/

Lapse nime valimine.

Üks keerulisemaid otsuseid, millega lapsevanemal enne/vahetult pärast lape sündi silmitsi seista tuleb, on oma maimukesele nime valimine. Igalühel on omad “sõeldad” millest nimi peab läbi käima. Kui mõni nimi läbib kõik kadalipud ja imekombel vastab kõikidele sinu esitatud kriteeriumitele, tuleb nimi kooskõlastada oma teise poolega, kes laseb selle nime omakorda kõikidest enda sõeltest läbi. Vahel võib tunduda, et sobivat nime ei olegi.

Originaalpostitust loe edasi siin: https://annikanorth.wordpress.com/2020/01/29/lapse-nime-valimine/

Nädalajagu positiivsust ehk kuidas te mu korda tegite! :)

Ma natuke kartsin, et see postitus, kus ma kirjutan oma 36. nädala ultrahelist, on selline liialt vinguv postitus. Eks ta ilmselt oligi, aga mul oli seda vaja. Esiteks sain ennast tühjaks kirjutada, tänu millele lasin lahti osa negatiivsusest. Nii olin valmis vastu võtma enda ümber olevat headust. Mulle saadeti nii palju ilusaid sünnituslugusid – osad olid ajendatud mu postitusest ning ülejäänud täiesti juhuslikud. Juhtusin rääkima või kirjutama tuttavatega kes mu blogi ei loe, kuid kellega läks jutt sünnitusele ning nad otsustasid mulle enda headest kogemustest rääkida teadmata, kui väga ma neid vajan. Nagu imekombel hakkasin ümbritsevatelt inimestelt saama soojust, armastust ja positiivsust!

Loe edasi originaalpostitust siit: https://annikanorth.wordpress.com/2020/01/27/nadalajagu-postitiivsust-ehk-kuidas-te-mind-korda-tegite/

Rukkililleke / Annika North nüüd instagrammis :)

Enam ei ole kaugel aeg, mil meiega liitub beebi number kaks. Ma ei tea, kuidas kulgeb sünnitus ja sellele järgnev taastumine ja kohanemine. Ennast tundes, on mul aimdus, kuidas see läheb. Kuna ma olen paras kanaema ja kipun elama hetkes ja nautima pisiasju, siis kipun arvama, et kohanemine kulgeb omas mullis.

Orriginaalpostitust loe edasi siin: https://annikanorth.wordpress.com/2020/01/21/annika-north-nuud-instagrammis/

või hoia pilk peal siin: https://www.instagram.com/annikanorthblogi/

36. nädala ultraheli – lõplik vastus, kas keiser ja viimane laps või loomulik sünnitus ja valikuvõimalus.

Kui mulle 20. nädalal looteanatoomia ultrahelis öeldi, et nad saadavad mu 28. nädalal uuesti ultrahelisse, et kontrollida emaka armi, olin tohutult õnnelik, et näen taas oma last. Näha oma pisikest ekraanil siputamas ja toimetas, on vapustav tunne ja sellest ei saa vist iial küllalt. Aga kui ma taas ultrahelisse läksin ja seal õigeid küsimusi küsima hakkasin, sain aimu tervikust pildist. Emakas on mul keisri tõttu armiga, aga kuna kahe raseduse vahele jäi kohustuslik 2 aastane paus, siis teadsin, et sellega on okei ja armi rebenemise ohtu ei ole. Mul on platsenta kinnitunud emaka eesseinale ja kuna see on armile väga lähedal, siis arvas arst, et tasuks jälgida, ega see raseduse edenedes läbi armi ei kasva. Uurisin, mis saab siis, kui see peaks juhtuma?

Loe originaalpostitust edasi siin: https://annikanorth.wordpress.com/2020/01/20/36-nadala-ultraheli-loplik-vastus-kas-keiser-ja-viimane-laps-voi-loomulik-sunnitus-ja-valikuvoimalus/

Uus vanemahüvitise arvutamise seadus ja selle pimenurk – kuidas riik minu pealt 600€ kuus kokku hoiab.

See, kuidas detsembris rasedus- ja sünnituspuhkusele (nõuka slängi kasutades, dekreeti) jäänud naised riigile esialgu rohkem makse maksma pidid, teavad vast kõik. Õnneks sai see ebaõiglus meedias kisa ja kära saatel palju tähelepanu ja antud seadus sai vajalikud korrektuurid. Laste saamisega seoses, on veel üks ebaõnnestunud ja ebaõiglane seadus, mis ei ole minu hinnangul vajalikku tähelepanu saanud, kuid vääriks seda sama palju. Selleks seadsusemuudatuseks on jabur ja ebaloogiline arvutuskäik, mille järgi arvutatakse vanemahüvitis (ehk emapalk).
Nii nagu uue maksuseadusega kannatas teatud grupp inimesi, ehk aasta lõpus dekreeti minevad inimesed, siis uue vanemahüvitise arvutamise süsteemiga, jäävad seaduse hammasrataste vahele vanemad, kes saavad lapsed 2,5-3,5a vanusevahega.

Loe originaalpostitust edasi siin: https://annikanorth.wordpress.com/2020/01/17/uus-vanemahuvitise-arvutamise-seadus-ja-selle-pimenurk-kuidas-riik-minu-pealt-600e-kuus-kokku-hoiab/

Riidest mähkmetest, enne beebi sündi.

Mind on mõte riidest mähkmetest alati kõnetanud. Miski selle juures tundub nii õige. Juba esimest last oodates, mõtlesin nende kasutamise peale, aga mõningate miinuste ja valeinfo või isegi vähese info tõttu, jäi see mõte mul teostamata.
Teise lapse saamine süstib sinusse aga enesekindlust, mida esimese lapsega veel pole. Sa tead milline ema sa oled/olla tahad, sul on selgem arusaam mida sa oma lapsele soovid, sul on enamus katsumisi ja õppetunde seljataga ja sul on mahti midagi veel oma kandikule juurde võtta – sa tead, et sa saad kõigega hakkama, sest sa oled ju ema! Täna, ei suuda ma välja mõelda ühtegi “vabandust” miks ma ei peaks kasutama riidest mähkmeid.

Loe originaalpostitust edasi siit: https://annikanorth.wordpress.com/2020/01/16/riidest-mahkmetest-enne-beebi-sundi/

Tulin täna kapist välja.

Ma hoidsin nii oma esimest, kui ka teist rasedust pikalt enda teada. Esialgu on need “ohtlikud” 12 nädalat, kui midagi võib juhtuda. Pärast seda julgesin mõnele lähedasele rääkida ja rõõmu jagada, aga sellegipoolest polnud mul sees soovi oma uudist “terve maailmaga” jagada. Kui ma oma teise raseduse kõhubeebi 20.rasedusnädalal kaotasin, siis minu jaoks oli suur kergendus, et neid inimesi, kes rasedusest teadsid, ei olnud palju. See andis mulle võimaluse rahus leinata. Ma sain keskenduda enda ja oma pere eest hoolitsemisele ja kokku lappimisele. Ma ei pidanud hakkama kolmandatele isikutele midagi selgitama või läbielatut hoopis maha vaikima ja lasta igaühel aja möödudes ise taibata mis juhtunud oli, justkui ma häbeneks oma kaotust.

Loe originaalpostitust edasi siin: https://annikanorth.wordpress.com/2020/01/10/tulin-tana-kapist-valja/